Eesti rahvamuistend
Ennemuiste läks üks talumees, Peedo nimi, oma vankriga, härg ees, läbi metsa. Korraga tuli hunt metsast ja kargas härja turjale, et teda vankri ees aisade vahel ära murda. See oli koguni Vanaisa seaduse vastu. Rahvausu järgi võib hunt küll loomi, ka tööloomi, murda ja süüa, aga ei iganes mitte siis, kui loom vankri ees ehk aisade vahel, omas töös ja teos on. Vanaisa on igale asjale oma piiri pannud ja seaduse teinud. Et hundid edaspidi iganes mitte niisugust kurja tööd enam ei teeks, tõstis Vanaisa hoiatamiseks Peedo kõige oma vankri ja härjaga, ühtlasi ka murdja hundi taevalaotusele. Hundi rakendas tema nuhtluseks härja kõrvale vankri ette, ka koormat vedama. Et see nii on sündinud, näeme nüüd veel igal ööl vankri tähtedest taevas. Neli tähte vankris, mis nelinurka seatud, on neli vankriratast. Kolmest tähest vankri ees on esimene vehmer ehk ais, teine järgmine on härg, kolmas kõige ees on peremees Peedo. Aga keskmise ehk härja kõrval on veel üks pisike täheke, see on hunt ehk võru keeli susi. Hunt ehk susi ei taha koormat vedada ja kisub metsa poole. Sellest on siis tulnud, et keskmine täht ehk härg otsekohesest joonest kõrvale on kistud, metsa poole kannab. Selle rahvajutu järgi nimetavad võrokesed Suurt Vankrit Peedo vankriks.
Täheke, 1971/ 2.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar